Analüüsib ja hindab oma tegevust õppeprotsessis, toob välja enda tugevused ja arenguvajadused.
Õpetaja peab eelkõige olema kompetentne oma aines, kuid efektiivseks koolitamiseks vaid sellest ei piisa.
Analüüsides oma tegevust koolitamise protsessis, vaatlen seda erinevatest vaatepunktidest: kui psühholoog, kui täiskasvanud õpilane, kui pedagoog. See võimaldab mul paremini mõista oma tugevaid külgi ja neid töös kasutada, näha õigeaegselt puuduseid ja neid parandada.
Enda (kui inimese ja kui pedagoogi) tugevateks külgedeks pean:
- Sotsiaalsust ja empaatiat (armastan ja oskan suhelda kõige erinevamate inimestega, suudan igale rühmale leida õige lähenemistee),
- paindlikkust (olukorrast tingitud vajaduse korral muudan kergusega koolitusprotsessi, „räägin rühma keeles“),
- kreatiivsust (ei karda eksperimenteerida ja ei karda kasutada uusi meetodeid),
- valmidust õppida ja avatust kõigele uuele,
- huumorimeelt (aitab vabastada olukorda pingest, maandada väsimust, „ergutada“ rühma),
- kriitikataluvust (olen alati tänulik konstruktiivse kriitika eest, see võimaldab mul veelgi paremini oma tööd teha).
Tundide läbiviimisel aitab mind eriti oskus esitada keerulist materjali lihtsas keeles (näiteks kui loen kliinilise psühholoogia loenguid tugiisikutele ja koolitavatel ei ole erialast, sageli isegi ka keskharidust).
Eneseanalüüs võimaldab näha probleeme ja kindlaks määrata nende probleemide ületamise viisi.
- On asju, mida koolitamise protsessis on sageli raske saavutada. Näiteks ilmutada kannatust. Selles aitab supervisioon ja isiklik psühhoteraapia.
- Ei armasta “paberitööd”, see võtab mult alati palju aega ja jõudu, mistõttu püüan seda teha aegsasti, viimasele minutile jätmata.
Minu kui õpetaja peamine arenguvajadus on antud ajal seotud eesti keele õppimisega. See annab mulle võimaluse suhelda eestikeelsete kolleegidega, osaleda seminaridel, koolitustel ning olla teadlik sellest, mis toimub täiskasvanute koolitusvaldkonnas Eestis.