Valib sobivad hindamismeetodid ja hindab õpiväljundeid.

Lähtudes programmis fikseeritud eesmärkidest ja oodatavatest koolitustulemustest, kasutan erinevaid hindamismeetodeid. 

Teadmiseid hindan loengukursustel „Kliiniline psühholoogia“ ja „Gerontoloogia“ spetsiaalselt väljatöötatud testide abil (lisa: proovikatse, teine proovikatse). Treeningutel palun hinnata tagasisides saadud teadmiste tähtsust, uudsust ja kasulikkust. 

Oskuseid hindan praktiliste harjutuste täitmise vaatluse abil: 

• Kuidas rakendab saadud teadmiseid (näiteks suudab käitumise kirjelduse põhjal määratleda võimalikku psüühilist häiret ja valida  õiget koostöö strateegiat) 
• Kuidas käitub tööolukorra modelleerimisel (näiteks oskab «vestluses patsiendiga“ esitada küsimusi). 
• Kas täidab õigesti õpitavaid tehnikaid (näiteks hingamistehnikad stressi maandamiseks). 

Samuti küsin selle kohta ka  tagasisides (Mida õppisid?)

Koolituse tähtsateks tulemusteks pean osaliste sisemisi muutuseid. Näiteks – tugiisikute koolitamisel rääkisid mõned inimesed väga negatiivselt oma eestkostetavatest. Korraldasin mängu, kus need osalejad olid „saamatute inimeste“ rollis. Tagasisides nad märkisid, et mäng sundis neid üle vaatama oma suhtumist inimestesse, kellega nad töötavad. 

Psühholoogilistel treeningutel toimub töö tunnete ja seisunditega. Järelikult põhinevad hindamismeetodid koolitavate refleksioonil. Seetõttu on tunni alguses väga tähtis võimalikult konkreetselt sõnastada oodatavaid tulemusi. 

Koolitatavaid kaasan alati hindamisprotsessi. 

Lõppetapil pöördume tagasi eesmärkide poole ja võrdleme nendega koolitamise tulemusi: 

• Kleebistele kirjutatud eesmärgid asuvad kohe koolituse algusest nähtavas kohas. Võtan kleebiseid ühekaupa maha ja küsin, kas see eesmärk on täidetud.