Valmistab ette konkreetse koolituse sisu ja valib meetodid, lähtudes koolitusprogrammis (õppekavas, selle olemasolul) koolitusprogrammis/õppekavas fikseeritud õpiväljunditest ja varasemast tagasisidest.
Sageli kipuvad koolitusteemad erinevates asutustes korduma, ülesanded ja metoodikad aga võivad seejuures olla täiesti erinevad. Sõltub see konkreetse rühma eripäradest (vanus, amet, osalejate arv, eelnev ettevalmistus), koolituse kestvusest ja oodatavatest tulemustest.
- Näiteks tuleb „Emotsionaalse läbipõlemise sündroomi profülaktika“ treeningu korraldamisel koolide pedagoogidele või direktoritele arvestada sellega, et teema on nende jaoks juba enam-vähem tuttav, seega võib teoreetilist plokki kärpida ja keskenduda praktilistele ülesannetele. Kui aga koolitusel on selle teemaga esmakordselt kokku puutunud sotsiaaltöötajad või meditsiiniõed, pakun nendele võrdselt nii teooriat, kui praktikat.
Koolitusmeetodeid valides lähtun sellest, et kui õppur midagi arutab, „sobitab olukorda endale“, jääb ka materjal paremini meelde. Mistõttu kasutan oma loengutel aktiivselt diskussioone, rollimänge, „ajurünnakut“, situatsiooni analüüsi, väiksemates rühmades arutelu.
Koolituse sisu planeerimisel arvestan osalejate ametitegevuse eripärasid, mistõttu toon reaalsetel töösituatsioonidel põhinevaid näiteid ning annan praktilisi ülesandeid.
- Näiteks tugiisikute koolitamisel „Erivajadustega patsientidega suhtlemine“ programmi põhjal, õpetan teooriat ja annan ülesandeid nendele patsientidele iseloomulike konkreetsete häirete põhjal, kellega töötavad koolitatavad (dementsus, Alzheimeri tõbi)
Sotsiaaltöötajatele mõeldud kliinilise psühholoogia koolitusprogrammi eripäraks on suur maht teadvustamiseks keerulist teoreetilist materjali.
Mistõttu planeerin loenguid selliselt, et koolitatavad saaksid ühelt tegevusliigilt ümber lülituda teisele tegevusliigile.
Näiteks – autismi loengul näitan peale kestvat teoreetilist plokki lühifilmi ning vaid peale seda hindan saadud teadmiseid. Filmi kandsin loengute plaani peale saadud tagasiside analüüsi (osalejad märkisid, et oli raske, oli palju infot) ja oma vaatluseid rühmas loengute käigus. Info (loengud, film) edastamise viisi vahetus võimaldab koolitavatel vähem väsida ja paremini teadvustada materjali.